Päev 10 - kohviga mägedest alla

Kell kaheksa hommikul asusime taas teele—seekord Gwirotist tagasi Gwamarusse. See oli see sama ohtlik mägirada, mida mööda kaks päeva tagasi üles ronisime. Kuna nüüd oli suund allamäge, arvasin, et füüsiliselt tuleb lihtsam, aga millegipärast olin rohkem hirmul. Esimesel korral ei teadnud ma täpselt, mis ees ootab. Seekord teadsin. Õnneks ei komistanud ma kordagi ja jõudsin tervena kohale. Aga see tee oli sama pöörane kui esimesel korral…

Lõputu kõndimise vaimne võitlus

Üks asi, mis on mulle nüüd päriselt kohale jõudnud—tundide kaupa matkamine ei kurna ainult keha, vaid ka vaimu. Aeg venib, väsimus koguneb, aga sa lihtsalt lähed edasi, sest tead, et mitu tundi on veel minna. Lõpu poole tekib mingi imelik sisemine trots—lihtsalt on vaja lõpuni jõuda, ükskõik, mis hinnaga. Gwirotisse üles minek võttis mul üle üheksa tunni. Alla tulime veidi rohkem kui kuue tunniga. Aga kui lõpuks kohale jõudsime, olin ma sama läbi nagu eelmistel päevadel— higist tilkuv, haisev ja näljane. Aga natuke puhkust ja värsket puuvilja teevad imesid. Üks positiivne üllatus: mu opereeritud põlv, mis Gruusias istanduses isegi lühikese jalutuskäigu järel valutama kippus, pidas ilusti vastu.

Kandes kohvi, kandes lootust

Ma ei teinud seda matka üksinda. Seekord oli meid üle 30 inimese kokku, kes kõik tassisid mäest alla Gwirotis hoiul olnud kohvi. Igaühel oli seljas 15–20 kilo kohvi, pluss toidukraam, et mitmepäevane teekond üle elada. Nii see siin käibki. Gwirotist Sirisirisse minek võtab aega kaks päeva ja tagasi üles samuti kaks päeva. Võib-olla saaksid nad kuskilt teel süüa osta, aga neil ei ole palju raha, kuid toitu on piisavalt. Nii nad kannavadki kõik vajaliku neljaks päevaks ise kaasa. Arvestades, kui palju energiat selle tee läbimine võtab, on toitu vaja korralikult.

Naljakas oli see, et kohvi tassijad arvasid,et ma olen väga aeglane ja enamik neist alustas 30 minutit kuni tund hiljem, arvates, et saavad mind teel kätte. Aga keegi neist ei jõudnud meile järele. Meie väike grupp jõudis esimesena kohale ja alles mõne aja pärast hakkasid teised laekuma. Kokku saime seekord alla toodud 500 kilo kohviube. Homme viib teine grupp need rannikule, samal ajal, kui tänane seltskond läheb tagasi üles, et järgmine laadung tuua.

On täiesti uskumatu mõelda, mida tähendab ühe 50-kilose kohvikoti toomine Gwirotist Sirisirisse. Üks inimene peaks selleks kõndima 12 päeva. Aga kuna kott jagatakse kolmeks osaks, tuleb igaühel teha kolm eraldi käiku. Üks edasi-tagasi reis võtab neli päeva—kaks alla, kaks üles. Ja laos ootas 72 kotti. Kui 36 inimest sellega tegeleb, peab igaüks 24 päeva järjest kõndima, et kõik kohale tuua.

Ja nad ikka teevad seda. Sest see on ainus võimalus raha kogukonda tuua. Muidu pöörleb lihtsalt üks väike rahasumma külainimeste vahel.

Õhtul istusin Gray ja Leroyga maha, et rääkida ärilisest poolest. Uus hooaeg algab umbes kuu aja pärast ja peame kiiresti otsustama, kuidas edasi minna ja mida paremaks muuta. Üritasin ka oma viimaste päevade pilte ja videoid sorteerida, aga suurem töö tuleb siiski Eestis ära teha.

Enne magamaminekut võtsin vastu otsuse: jagan viimased 30 kilomeetrit kaheks päevaks. Suurem osa teest on täiesti lagedal alal ja päevasel ajal on kuumus ja niiskus lihtsalt tapvad. Pärast tänast ei suuda ma isegi ette kujutada, et teeks veel ühe 8–9 tunni pikkuse matka ühe jutiga ära.

Hannes