Päev 11 ja 12 - Hüvasti Daga mäed

Pärast Gwirotist alla tulekut ei suutnud ma ette kujutada, et läheksin kohe järgmisele täispikale matkapäevale—jõud oli täiesti otsas. Otsustasime natuke rahulikumalt võtta ja viimane etapp kahe päeva peale ära jagada. Kasutasin lisa aega ära, et Gray kodus puhata, kohalikega juttu rääkida ja end veidi koguda.

Sellest hetkest, kui kohale jõudsime, jäi vihm järele ja ilm on püsinud ühtlaselt kuum—üle 30 kraadi, niiskus kõrge ja päike paistab. Aga üllatuslikult pole see olnud sugugi väljakannatamatu. Majad on ehitatud nii, et õhk liigub igast suunast läbi, ja kuna ümberringi pole midagi, mis soojust kinni hoiaks, on tegelikult isegi päris mõnus.

Samal ajal jätkasid võtsid mehed Gray kodukülast kohvikotid sega ja jätkasid teekonda Sirisirisse. Need, kes kotid alla tõid, keerasid kohe otsa ringi ja läksid järgmise laadungi järele. Gray ja Leroy kohtusid ka ühe naaberküla kooperatiiviga, kellel oli samuti kohvi laos ootel. Loodetavasti saame ka osa nende saagist oma saadetisele lisada. Põhjus olla ettevaatlikult optimistlik.

Kella kahe paiku hakkasime taas liikuma. Kui jõudsime punkti, kus ma esimesel matkapäeval kaks tundi magasin ja taastusin, sain äkki aru, miks too viimane osa tol korral lihtsam tundus. Nimelt oli see koht tegelikult 50 meetrit kõrgemal kui Gray küla, nii et me olime sealt tookord lihtsalt alla tulnud. Nüüd, tagasi minnes, oli see loomulikult esimene tõus. Aga pärast kõike, mida olin selleks hetkeks kogenud, ei olnud see 50 meetrit enam midagi hullu. Jaksu oli veel piisavalt ja liikusime edasi madalikule, kuhu ööseks laagrisse jäime.

Seal kadus ka mobiililevi. Algselt arvasin, et Dagas pole üldse levi, aga eksisin. Ühe mäe tipus on tegelikult päikesepaneelidel töötav mast, mis katab üllatavalt suurt ala. Levi pole küll ideaalne—mäed jäävad vahele ja katkestavad vahepeal ühenduse—aga piisavalt hea, et mõnes kohas helistada ja isegi internetti kasutada. Ranniku äärde see leviala aga ei ulatu.

Pärast ööd ühes väikeses külas, alustasime järgmisel hommikul varakult ja jõudsime Sirisirisse juba kella kümneks. Oli aeg jätta hüvasti Daga mägedega—paik, mis on samaaegselt hingematvalt ilus, aga ka halastamatult karm. Olgu see mu esimene retk paljudest siia või ainus kord seda rada käia, ühes olen kindel—ma ei unusta seda kohta kunagi.

Lühike paus, hommikusöök ja siis oligi meie väike paat, või nagu siin öeldakse, "dinghy", valmis. Pärast esimest paadisõitu saadud päikesepõletusi, ei võtnud ma enam riske—määrisin end paksult päikesekreemiga kokku, katsin oma käed, mis olid veel eelmisest korrast tundlikud, rätikuga ja tegin t-särgist mütsi. Kui mööda ranniku äärt paadiga sõitsime, oli lõpuks aega rahulikult vaadata ümbrust—musta liivaha rannaribad, kookospalmid reas ja kristallselge vesi. Ja ometi oli rannas vaid mõned üksikud kohalikud lapsed, kes seda ilu nautisid. Ühes neist küladest tuli Leroy onu meid tervitama. Hiljem naljatasin, et järgmisel korral jätan mäed vahele ja jään siia randa kookosvett jooma.

Pärast rahulikku paadisõitu, sõitsime autoga üle mägede tagasi Alotausse. Ja lõpuks—mu esimene korralik dušš terve nädala jooksul. Mmm…täielik õndsus.

Hannes