Päev 14 - selleks korraks kõik

Kujuta ette.

Elad oma igapäevaelu nii nagu praegu, aga selleks, et jõuda lähimasse linna, kus on poed, apteek ja sularahaautomaat, pead sa kõndima kaks täispikka päeva. Ja siis sõitma paadiga, mille hind on võrdne sinu kahe kuu sissetulekuga. Ning loomulikult pead ka sama teed pidi tagasi minema.

Elad oma igapäevaelu—ainult et, kui su laps jääb raskelt haigeks, ei ole mitte kuhugi minna. Mitte ühtegi arsti pole kättesaadaval. See ei ole lihtsalt keeruline või ajakulukas—see on lihtsalt võimatu. Nii, et sa lihtsalt loodad parimat.

Elad oma igapäevaelu—ainult et, kui tahad osta kõige tavalisemaid majapidamistarbeid, pead mitu nädalat ette planeerima ja naabrite ja sugulastega plaani pidama.

See on reaalsus, mida Dagas nägin. Piirkonnas elab ligi 10 000 inimest, seega loomulikult ei ole nad üks homogeenne grupp, aga need 15–20 inimest, kellega ma kõige rohkem aega veetsin ja kellega mul olid pikemad ja sisukamad vestlused, olid inimesed nagu sina ja mina. Arukad, mõtlevad, teadlikud maailmas toimuvast. Me istusime ja rääkisime spordist, poliitikast, elust. Loomulikult ei teadnud nemad Euroliiga korvpallist kuigi palju ja minu teadmised Austraalia ragbiliigast olid üsna lünklikud. Aga siiski tundsin end nendega olles vabalt, mugavalt.

Ja samal ajal elavad nad nagu nomaadid. Nad söövad enamasti seda, mida ise kasvatavad või metsast korjavad. Nad kõnnivad päevi, et külastada sugulasi või tuua ära hädavajalikud kaubad, sest millekski muuks ressursse lihtsalt ei ole. Elektrit ei ole—mõnes kohas on küll generaator ning kui see sisse lülitatakse, kogunevad kogu küla, et oma telefone laadida. Kütus tuleb aga jalgsi kohale tassida, nii et telefonide laadimine on pigem harv luksus. Mõnel on väiksed päikeseenergial töötavad laadijad, aga need ei ole eriti tõhusad.

Aeg-ajalt teevad terved klannid koostööd, et organiseerida kõige hädavajalikemaid varusid lähimast linnast. Neil ei ole püsivat sissetulekut ja ka keegi väljast poolt ei aita.  Kui nad tahavad oma lapsi koolitada, ehitavad nad ise kooli—külade koguvad aastaid ressursse, et see üldse võimalik oleks.

Ja ikkagi nad ei lähe ära. Kasvatavad oma lapsi, harivad põlde, istutavad lilli. Ja nad naeravad. Rohkem kui meie Eestis…

Kohv

Ma isegi ei tea, kui realistlik see on, aga nad loodavad, et kohv võiks olla võti, mis aitaks selle nõiaringi murda ja tooks raha kogukonda sisse. Palgatööl on ainult kooliõpetajad ja mõned haldustöötajad piirkonnakeskuses. Ja nendes tingimustes ei ole ka võimalik ühtegi teist põllukultuuri piisavad koguses kasvatada, et see külaelanikke kuidagi aitaks. 

Daga on täielik ääreala, mis muudab kõik veelgi keerulisemaks. Paapua Uus-Guinea kohvikasvatuspiirkonnad on siit sadade kilomeetrite kaugusel. Siin ei ole ühtegi teist kohvi kasvatavat küla isegi 300 km raadiuses. Nende kogus on väike ja logistika on hullumeelne—seega ei huvita see väljaspool Dagat mitte kedagi. Isegi Paapua Uus-Guinea kohvisektoris ei tea tõenäoliselt 90% inimestest, et Dagas üldse kohvi kasvab. Kui kohalikud kooperatiivid suudavadki kohvi töötlemistehasesse viia (viimati juhtus see 2021), segatakse nende oad teiste omadega kokku ja Daga kohvi unustatakse.

Aga miks see üldse oluline on? Miks me peaksime hoolima?

Maailmas on kümneid piirkondi, kus elu on veel hullem—relvakonfliktid, näljahädad, looduskatastroofid, kliimamuutuste laastavad mõjud. Ja jah, igaüks meist valib ise, mille üle me südant valutame. Sageli ei saa me nagunii omalt poolt midagi teha. Me ei saa lõpeta jõugusõdu Haitil ega sõda Sudaanis.

Aga Dagaga on asi natuke lihtsam. Siinsed inimesed ei oota, et keegi tuleks ja neid "päästaks"—nad on harjunud, et elavad selliselt, juba aastakümneid. Nad loodavad ainult, et keegi hindaks nende tööd ja väärtustaks nende kohvi, aitaks neil rajada tee paremasse homsesse. Kui me otsisime seda tõeliselt renegade kohvi lugu, jäi Daga kohe silma. Ja peale seda reisi paistab see teiste seast veel rohkem välja. Olen teinud oma otsuse—kui saan aidata, siis aitan.

Kas ka sina tahad meiega selle teekonna ette võtta või mitte, on sinu otsustada. Aga kui ei, siis loodan vähemalt, et see reisiblogi andis sulle väikese pilguheidu Paapua Uus-Guineasse, Dagasse ja nende inimeste ellu.

Hannes