Päev 5 - Sirisiri

Hommik Alotaus

Ei saanud eriti magada. 8-tunnine ajavahe ja 30-kraadine palavus ilma konditsioneerita ei tee asja lihtsaks. Eks näis, ehk läheb paremaks. Peale kerget hommikusööki (leib võiga) läksime viimaseid varusid hankima. Põhiliselt võtsime kaks asja—paadile kütust ja riisi. Riis on siin põhiline asi, mida toiduks ostetakse. 5-kilosed kotid, 10-kilosed kotid, kuhjades 1-kilosed kotid. Kõik ostavad.

Arvestades, et tegemist on väikese linnaga, kus on üks tankla ja üks sularahaautomaat, oli poode üllatavalt palju. Ja valik üsna lai—alates riietest kuni toidukraamini. Piimatooteid on pea olematu valik ja lehmi ei ole ma siiani kogu riigis ühtegi näinud.

Edasi sõitsime kaks tundi kohaliku päästekomando autoga. Neli meest liitusid meiega kui “turvameeskond”. Sõit oli veidi pöörane, aga tee ise oli parem, kui olin arvanud. Väikesed rannikukülad nägid välja nagu vabaõhumuuseumid—hooldatud, lilled igal pool.

Kui jõudsime "dhingy" (väikese paadi) keskusesse, olin alguses üsna üllatunud. Rohkem kui 50 km sõita sellises paadis, mis meenutas rohkem neid, millega meil järvedel aerutatakse... Loomulikult ei mingit päästevarustust ega veste. Esimesed kümme minutit olin veidi pinges, aga täiesti ilmaasjata. Meri oli peegel-sile ja kapten kogenud. Kui ta nägi, et tahtsin rannikust pilti või videot teha, võttis ta hoo maha. Ainus asi, mis veidi üllatas, oli päike—päikest polnud näha, pilves tundus olevat, nii et alguses ei viitsinud kreemi peale panna. Õnneks mõtlesin poole sõidu pealt ringi ja tundub, et pääsesin suuremast põletusest.

Pärast 3,5 tundi merel ja mõnda peatust—üks neist, et viia kapteni vend ühest külast teise—jõudsime lõpuks Dagasse. Vahetult enne Sirisiri piirkonda tegime peatuse, et osta rannikult ühelt perelt kala. Kalad olid sellised, mida ma pole kunagi varem söönud—tuhanded tillukesed, 1–2 cm pikkused kalad... Pakitud palmilehte ja grillitud. Väga huvitav ja päris maitsev.

Sirisiriks kutsutakse rannikul olevat laiemat piirkonda, kuhu kuulub mitu küla, kokku umbes 900 inimesega. Kohalikus põhikoolis õpib 200 last, õpetajaid on ainult kuus. Kogu piirkond on hästi hooldatud, ja mitte mingi "omavalitsuse projekti" kaudu, vaid inimesed teevad kõik ise. Hoovid on korras ja kõnniteede äärde on lilled kasvama pandud. Majad on lihtsad, aga kui kogu aeg on +25 kuni +30 kraadi, siis ei olegi soojustatud seina vaja.

Hommikul alustame 7-tunnist jalgsimatka Gray kodukülla. See ei ole veel kohvipiirkond, sest kohvi kasvatatakse 1000–1400 meetri kõrgusel. Sinna peaksime jõudma ülehomseks.

Hannes

Jälgi reisi siit: https://www.polarsteps.com/.../16373321-renegades-to-the...