Päev 6 - Daga

Eile oli hullumeelne päev. Tegime üle 30 km pikkuse matka rannikult Daga sisemaale. Siia ei ole lihtne tulla. See oli reaalselt kõige raskem asi füüsiliselt , mida ma eales teinud olen. Mu esimene Tartu suusamaraton oli ka väga raske, aga see... see oli hullem. Kitsas rada, mis suurema osa ajast ronib lihtsalt otse mäkke. Lõpuks hakkas lausa närvi ajama, kui vahepeal natuke allamäge läks, sest siis teadsin, et järgneb kohe veel hullem tõus. 

On uskumatu, et see rada on ainus ühendus maailmaga umbes 9000 inimese jaoks! Järsud nõlvad, nende vahel jõed. Me ületasime jõgesid umbes 10 korda —ei mingeid sildu, lihtsalt kõnnid läbi vee. Vahepeal muutus rada nii kitsaks, et seda oli raske isegi näha, vööni ulatuv rohi mõlemal pool. Kõik, mida siia vaja tuua on, kantakse seljas—ehitusmaterjalid, kütus (kui tahad generaatoriga elektrit teha), toit, mida kohapeal ei kasvatata—kõik. Meie grupis oli 8 inimest, neist kolm noored ja õblukesed naised. Neil olid 15-kilosed riisikotid pea peal ja nad tegid selle 30 kilomeetrise matka läbi plätudes!

Pean tunnistama, et olen nõrk. Palju nõrgem kui nemad, hoolimata nende õblukesest kehaehitusest. Kui olime suuremad tõusud läbinud, umbes poolel teel, olin täiesti läbi. Suures osas oli see mu enda rumalus—ma ei võtnud seda katsumust piisava tõsidusega. Eelmisel õhtul läksin kella kuuest õhtul magama, sest ajavahe väsitas nii ära. Seega jäin korralikust õhtusöögist ilma ja hommikul haarasin lihtsalt midagi kaasa ning läksin teele. Kui olime 18 km ära kõndinud, suutsin tasasel maal veel normaalselt edasi minna, aga isegi kõige väiksemad tõusud tundusid ületamatud. Hakkasin ennast motiveerima, et kõnnin vähemalt 100 sammu enne kui jälle maha istun. Enamasti suutsin isegi 200 või 300. Kui jõudsime poole tee peal puhkepaika, kukkusin lihtsalt pikali ja magasin kaks tundi. Peale uinakut sõin lõpuks korralikult ja ülejäänud 15 km läks juba lihtsamalt—õnneks enam suuri tõuse ei olnud ka.

Kella 19:00 paiku jõudsime lõpuks kohale—täielikus pimeduses. Ujusime jões ja sõime õhtust. Ma arvan, et kõik olid õnnelikud. Mina, et suutsin kohale jõuda, ja mu võõrustajad ilmselt ka, sest olen kindel, et rohkem kui korra mõeldi, et ma ei vea välja.

Alguses oli plaanis täna kohe järgmine matkapäev ette võtta ja jõuda kohviistandusteni, aga otsustasime ühe puhkepäeva vahele teha, et taastuda. Ehk on homme lihtsam. Järgmine teekond on küll lühem, aga tõusud järsemad—tõuseme 500 meetri pealt 1300 meetrini.

Inimesed on siin väga toredad! Vaatamata keerulistele oludele on nad rõõmsameelsed ja avatud. Mis teeb asja palju lihtsamaks, on see, et kõik räägivad inglise keelt—suhtlemine on lihtne ja loomulik.

Hannes

Jälgi reisi siit: https://www.polarsteps.com/.../16373321-renegades-to-the...