Päev 8 - Gwirot

Ma nutsin täna. Rohkem kui ühe korra. Ja mitte sellepärast, et oleksin nii elevil sellest, et olen esimene eurooplane, kes on jõudnud Daga kõrgmäestikku. Aga sellest natuke hiljem…

Nagu lubatud, oli tänane matk lühem—alla 20 kilomeetri. Alustasime päeva 450 meetri kõrguselt ja lõpetasime 1450 meetri peal. Kuna pidime mitu korda laskuma järskudesse jõeorgudesse ja sealt uuesti üles ronima, tuli tõusumeetreid kokku umbes 1300. Ilmselt ei ole see midagi erilist tõsisele matkajale, aga minu jaoks oli see paras katsumus. Mingis mõttes oli isegi lihtsam kui esimene päev—seekord olin paremini ette valmistunud. Aga selleks, et sihtkohta jõuda, pidin ikka kogu oma vaimse ja füüsilise jõu kokku võtma. Jõudsime isegi enne pimedat kohale, aga pean ausalt ütlema, et vahepeal tekkisid esimesed tõsised kahtlused, et olen äkki seekord ikkagi liiga suure suuetäie võtnud... 

See rada… ma ei tea, kuidas seda üldse kirjeldada. Ka pildid ja videod ei anna tegelikult päris õiget pilti edasi. Suurem osa teest on üli kitsas rada mööda mäenõlva—kohati langenud puude või ojadega läbi lõigatud. Vahel ronid sõna otseses mõttes mööda seina üles, nii käsi kui jalgu kasutades. Paar korda koperdasin ja pidin rohututtidest kinni haarama, et mitte 20-meetrisesse kuristikku kukkuda. Ja see ongi ainus tee maailma ja tagasi nende inimeste jaoks. Kõik, mida nad turule tahavad viia, peavad nad mööda seda rada seljas kandma. Kõik, mida nad ostavad, peavad nad ise tagasi tassima. Alates patareidest, soolast ja õlist kuni ehitusmaterjalideni. Siin kõrgel mägedes on kõik majad ehitatud kohalikest palkidest, bambusest ja rohust, sest midagi väljastpoolt siia tuua on peaaegu võimatu. Mõnel majal on plekk-katus, mille lehed on inimesed ise siia toonud—seljas.

Ja iga kord, kui hakkan mõtlema, milliste raskustega need inimesed igapäevaselt silmitsi seisavad, käivad emotsioonid lihtsalt üle pea. Mäletan, kuidas ma hädaldasin, kui Gruusias lift katki oli ja ma pidin poekotid viiendale korrusele tassima. Aga siin peab inimene kõndima 50 kilomeetrit, ronima mööda järsku mäge üles, naised tassivad raskeid kotte, ja mina saan vaevu omaenda keharaskusega selle rajaga hakkama.

Nad on siin täiesti üksi. Mitte keegi neid ei aita, ei riik, ei valitsus, isegi mitte abiorganisatsioonid. Kui nad tahtsid oma lastele haridust pakkuda, ei jäänudki muud üle, kui ise koolid. Alles aastaid hiljem tunnustas riik neid ametlikult õppeasutustena ja maksab nüüd õpetajatele vähemalt palka. Kogu piirkonnas ei ole ühtegi arstipunkti. Ainus meditsiiniabipunkt on Sirisiris, mis on kaugematest küladest nelja päeva tee kaugusel.

Ja kõige rohkem šokeerib mind teadmine, et need inimesed pole mingid eksootilised hõimud, keda antropoloogid uurivad—nad on inimesed nagu sina ja mina. Lapsed käivad koolis ja kuulavad tänapäeva muusikat, kui neil õnnestub oma telefoni või kõlarite akud laetud saada. Õhtuti saadakse kokku, räägitakse juttu ja mängitakse kitarri. Nad mõtlevad ja arutavad, mis toimub Paapua Uus-Guineas ja maailmas.

Aga nad on siin maailmast täiesti eraldatud. Neil ei ole mingit turvavõrku, mingit välist abi. Kui su laps jääb haigeks, jääb üle vaid loota, et läheb hästi. Ja ilmselt ei ole ka lootust, et asjad lähiajal kuidagi paremaks muutuvad. Arvestades seda maastikku ja olukorda kogu riigis, ei näe ma siin lähi aastakümnenditel ühtegi autoteed tekkimas. Midagi müügiks kasvatada on mõttetu—seda pole lihtsalt võimalik kuhugi müügiks viia. Isegi nende kohvi ostmine tundub kohati nagu piinamine, sest nad peavad neid tuhandeid kilosid mööda seda hullumeelset rada ise kandma. Ma olen mitu korda mõelnud, kuidas nad üldse vastu peavad ja lihtsalt alla ei anna.

Aga nad siiski jäävad siia edasi ja proovivad kuidagi elu parendada. Ehitavad midagi, püüavad leida õpetajaid või meditsiiniõdesid, kes oleks valmis siin täielikus eraldatuses elama. Ja kui ma sellele mõtlen, tulevad pisarad lihtsalt iseenesest. Ka praegu, seda kirjutades, sest ma tunnen end jõuetuna. See kõik tundub nii hullumeelne. Õnneks nemad ei ole lootust kaotanud. See on nende reaalsus ja nad on sellega harjunud. Valik on kas jääda või minna suurtesse linnadesse, kus ootavad töötus ja turvalisuse probleemid. Nii nad jäävadki. Ja nad ei kaota lootust, et ühel päeval on asjad paremad—äkki tuleb uus õpetaja, võib-olla isegi arst…

Hannes